— 31 —
3.
Nõia-järwe lähedal on Lina-järw. Nime on ta wist sest saanud, et temas iga aasta palju linu liutatakse.
Olnud ükskord hulk linaliutajaid Lina-järwe ääres; muist ajanud linu sisse, muist kiskunud wälja.
Korraga kuuldud metsas waljut karjatamist, ikka: „Aih, aih, aih!“
Mehed tulnud ülesse järwe kaldale ning kuulnud nüüd weel selgemine, kudas just Nõia-järwe poolt heal tulnud, ikka: „Aih! ja aih!“
„Lähäme Nõia-järwe ääre waatama!“ hüüdnud mitu meest. „Ei mina küll ei lähä! Ei mina ka, ei mina ka!“ wastanud mitmed mehed.
Läinud wiimaks ometi kolm südi meest waatama. Saanud ka ilusaste järwe lähedale ja näinud nüüd, kudas üks ihuhalasti naine järwe ääres olnud ja wett käega pildudes ja mängides ikka hüüdnud: „Aih! aih!“ Niipea kui ta aga mehi näinud, olnud ta sulpsti! järwes.
Kass ja hiir.
Kass ja hiir saiwad suureks sõbraks. Pidasiwad nõuu: „Kogume omale talweks tagawara!“
Kass, kui nõuukam ja jõuukam mees, muretses astja ja hiir hakkas hoolega raswa sisse koguma.
Juba oli nõuu täis. Aga koer oli haisu ninasse saanud ja hakkas raswa nõuu järele nuusutama ja otsima.
Hiir ütles kassile: „Ei sõber, see ei lähä korda, et meie raswa nõuu kodus peame. Wiime ta ära kindla koha peale!“
„Seda ma ka arwan“, wastas kass; „koeral on juba hais ninas.“
Wiisiwad nüüd raswa nõuu kirikusse, altari alla keldrisse.
