Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 42 —

„Oh, ei ole wiga!“ wastas Wanapagan. „Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja säe rehealuse nurka püsti. Mitu korda sa pahema jala kannaga temasse puudutad, setu kotti on sull mõetmise juures enam, ja neid wõid sa äramüüa.“ Ütles ja kadus kui tina tuhka.

Rehepapp ei põlganud ka Wanapagana nõuu ära, waid tegi kohe esimese mõetmise juures proowi ja ennäe! kolm kotti wilja jäi üle. Nüüd oli mees rõõmus; müüs igakordse ülejäägi ära, sai palju raha ja herra oli temaga ülirahul. Aga rehepapp ei saanud Wanapaganast enam lahti. Iga õhtu istus ja tembutas ta kunni kuke lauluni rehes ja seni ei saanud rehepapp silmagi kinni. Oli rehe peksmise öö, siis ei saanud waene mees terwel ööl nahka silmadelle. Pani rehepapp kartohwlid wõi naereid ahju küpsema, siis koristas Wanapagan kõik ära; tõi rehepapp kodust liha wõi muud sööki kaasa, jällegi warastas Wanapagan sellegi ära.

Kord rääkis rehepapp oma ohtu kõrtsis seltsimeestele ja kurtis oma rahutumat lugu. Karutantsitaja istus kõrtsi nurgas ja kuulis ka asjalugu.

„Mina tean abi!“ ütles karutantsitaja. „Wõta minu Pärt rehte kaasa ja peida ta nurka ära. Otsi siis wana Tühjaga tüli ja kutsu wiimaks karu appi!“

Jutt oli rehepapile meele pärast ja karutantsitaja pidi weel sellsamal õhtul karu rehte tallutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, juba Wanapagan jälle seal.

Rehepapp küpsetab naereid.

Wanapagan wõtab naereid ahjust ja hirwitab:

„Mis küps, saab mulle,
Mis toores, saab sulle!“

See juures sööb ta küpsed naerid ikka ära ja wiskab toored wälja.

Rehepapp keelis küll, aga Wanapagan ei pannud sest tähelegi. Wiimaks läks rehepapp wälja, wõttis toored naerid ja hakkas neid Wanapaganale wastu pead loopima. — Wanapagan ütles: „Ära tee, ma peksan!“ Rehepapp ei kuulanud sest midagi, waid wirutas aga ikka naeriga Wanale wastu