Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/43

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 43 —

pead, niipea kui ta selle ahjust õuue wiskas. Wiimaks sai Wanapagana süda ometi täis; ta kargas rehepapi kallale ja juba käisiwad wopsud mehele selga.

„Pärt appi, Pärt appi!“ karjus rehepapp.

Oli ka Pärt kohe Wanapagana kallal ja krimustas mehe moodi. Küll ütles wana Tühi: „Tee, mis sa teed; kakle, mis sa kakled, aga ära suud silmi lõhki kisu!“ Karu ei hoolinud sest midagi, waid wirutas hullemine. Wiimaks sai wana Tühi mahti ja kadus kui maa alla ära.

Rehepapp tänas karutantsitajat hea nõuu eest ja maksis talle mitu kotti wilja palgaks.

Aga Wanapagan ei usaldanud sest ajast saadik enam rehepappi tülitama tulla.

Mõne aja pärast hulkus wana Tühi jälle mõisa lähedal ja küsis mööda minnes karjaste käest: „Kas teie teate wõi nägite, on mõisa rehepapil see must kass weel alles?“

Karjased teadsiwad küll, et rehepapil must kass oli, aga karu lu’ust ei teadnud nad midagi, ja wastasiwad Wanapaganale: „Alles jah! Oliwad teisel hiljuti weel kolm poega.“

„Ei ma siis küll enam sinna poole ei tohi minna! Oi, kahju! Jätsin oma raha koti rehe ahju peale; kust ma ta nüüd enam kätte saan!“ kahetses wana Tühi.

Karjased oliwad aga tema sala kõnest aru saanud ja rääkisiwad asja rehepapile ära.

Rehepapp leidis rehe ahju pealt suure koti täie kuldraha ja oli nüüd weel rikkam, kui mõisa herra ise.

Wanapaganaga ei olnud tall aga eluilmas enam tegemist