— 49 —
kunni mull suled selga kaswawad! Ma maksan su waewa ja kulu tuhanda wõrra jälle ära!“
Rüütel arwas ka: „Saan ometi näha, mis ime lind ta on ja mis ta mulle siis maksab! Wiin ta peale koju.“
Rüütel tõi ka teewitsa koju.
„Mis sa siis sööd?“ küsis rüütel kodus.
„Anna mulle igapäew üks nuum härg!“ wastas teewits.
Anti ka igapäew linnule nuum härg ette, kelle ta kohe ära sõi, nagu oleks see mõni hiireke olnud.
Härjad saiwad otsa. Rüütli proua pahandas ja ütles: „Mis sa temast toidad! Nüüd on meie kallid nuumhärjad tall kõik söödud; tapa ta ära! Wii metsa, lase püssiga maha!“
Kui teewits seda nõuu rüütli suust kuulis, palus ta jälle: „Anna mulle ometi üks kanagi päewaks! Näed isegi, et mull weel sulgi seljas ’pole; kuhu ma nii lähän!“
Rüütel halastas ka waese looma peale ja andis iga päew temale kana roaks.
Kanad saiwad otsa. Rüütli proua pahandas jälle: „Mis sa temast toidad! Nüüd meie kallid kanad tall kõik söödud; tapa ta ära! Wii metsa ja lase püssiga maha!“
Teewits aga palus jälle haledaste rüütlit ja ütles: „Anna mulle ometi üks kana munagi päewaks! Näed isegi, et mull weel kõik suled seljas ’pole, kuhu ma nii lähän!“
Rüütel halastas ka seegi kord waese linnu peale ja andis talle igapäew ühe kanamuna roaks.
Kana munad saiwad otsa. Rüütli proua pahandus oli aga seekord nii suur, et rüütel teewitsa metsa pidi wiima. Aga nüüd oliwad ka linnul kõik suled jälle seljas ja ta ütles rüütlile: „Nüüd ei taha ma su käest enam midagi! Istu mulle selga ja tule palga järele!“
Rüütel istus linnu selga. Mõlemad tõusiwad ülesse pilwede alla ja sõudsiwad ikka edasi põhja poole.
Lendasiwad üle suure metsa. Lind kadus korraga rüütli alt ära ja õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta puie sekka ehk otsa oleks kukkunud, oli lind jälle tall all ja tõuusis uuesti kõrgelle. Lendasiwad nüüd üle suure linna
