— 50 —
ja kõrgete tornide. Jälle kadus lind rüütli alt ära ning õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta tornide otsa oleks kukkunud ehk majade harjal surma saanud, oli lind jälle tema all ja tõuusis uueste kõrgelle.
Lendasiwad nüüd üle ilmatu suure mere. Lind kadus korraga rüütli alt jälle ära ja õnnetu mees nägi omal märja haua silma ees olema. Aga enne kui ta lainete sülle oleks kadunud, oli teewits jälle tema all ja mõlemad tõuusiwad uueste kõrgesse õhu teele. Lehwisiwad nüüd ülewal hulga aega üle mere ja linna jälle edasi ja tagasi, kunni teewits suure metsa äärde maha lendas.
„Nüüd saad sa oma palga kätte!“ ütles lind.
„Aga mikspärast sa mind niimoodi hirmutasid ja surmatasid?“ küsis rüütel.
„Just niisamuti olin mina kolm korda sinu juures surma suus, kui su abikaasa sind sundis, püssiga mind maha laskma. Nüüd tead sa ka, kui suur minu hirm seekord oli.“
Siis andis lind rüütlile weikese karbikese ja ütles: „Siin on su heateu palk. Ära seda karbikest mitte enne lahti tee, kui sa oma mõisa piiris oled!“ Ütles neid sõnu ja tõuusis kohisetes lendu ning oli pea rüütli silmist kadunud.
Rüütel silmitseb ja sõrmitseb kingitut karbikest ja mõtleb: „Ei tea, mis siin sees peaks olema!“
Pistab karbikese tasku, lähäb edasi. Aga himu tuleb uueste peale — mees wõtab karbikese jälle wälja ja mõtleb: „Ma teen ta õige lahti!“ Linnu noom aga tuli õigel ajal meelde ja keelis jällegi teu ära.
Rüütel läks edasi, aga himu, karbikest lahti teha, läks ikka suuremaks.
Wiimaks wõttis ta kingituse kätte ja ütles: „Olgu mis on, ma teen ta lahti!“
Ja tegi ka karbikese lahti. Sellsamal silmapilgul weeris karbikesest kuld kerake wälja ning lautas end rüütli silmade ees suureks kuldlinnaks laiale, mis kui tuli päikese paistel säras ja hiilgas. Nüüd alles nägi mees ära, mis kahju ta
