— 54 —
Wana tegi suured silmad ja pahandas, et ta niimoodi priskest pruukostist ilma jäenud, ja ütles poisile: „Noh, hea küll! Ma näen, sull on üks sala abimees. Aga hoia end, kui sa mitte hommseks suurest jõest silda üle ei tee, kelle mõlemates otsades õunapuud walmite õuntega kaswawad! Ma tahan jälle inimeste sekka jalutama minna.“
Poiss ehmatas nüüd weel enam ära, kui eile, mida nähes aga wanamehe salarõõm tõusma nähti.
Kui noor mees neitsile jälle oma uue töö ära rääkis ja selle juures kurtis ja kartis, ütles neitsi: „Ära karda! See töö ei olegi nii suur, kui sa arwad. Mine õhtu pimedas wanamehe metsa äärde ja hüüa:
„Mehed, metsast wälja,
„Ühe suurused ja ühte nägu!“
Siis õpeta neile töö ära ja heida ise rahuliste magama.“
Teisel hommikul oli ilus sild jõe peal ja õunapuud oliwad punaseid õunu täis, nagu külwatud.
Kui wanamees jällegi selle töö äratoimetatud nägi, kutsus ta poisi ja neiu oma ette ja ütles: „Ma näen, et teie üksteist nii armastate ja aitate, sellepärast tulge, kui ma reisilt tagasi jõuan, hommiku wara mu sängi ette, et ma teid paari panen!“
Wanamees läks reisile.
Noore mehe lust ja rõõm oli wana Sarwiku lubamise üle otsata suur, sest kenamat neiut ei arwanud ta kuskil maailmas enam olema.
Neiu aga oli ehmatand ja sai waewalt weel kogeleda: „Küll ma tean, mis see paari panemine tähendab: ära sööma saab ta meid oma woodi ees! Ta on aru saanud, et mina su nõuuandja olen ning nüüd peame mõlemad oma elu jätma!“
Noor mees andis nõuu, otsekohe põgeneda; aga ettewaatlik neitsit ütles: „Ei! Ta saab meile tee peal wastu tulema ja siis ei ole meil enam peasemist loota. Ootame aga seni, kui ta jälle kodus magab, siis katsume, kudas meie minema saame.“
Teisel päewal tuli wanamees aegsaste tagasi ja ütles woodi heites noorele mehele: „Ärge aga homme kaua wiibige, minu woodi ette tulemast!“
