Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/67

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 67 —

Mesilane wastu: „Ära nuta meesi! Heida aga magama ja tule homme hommiku waatama!“

Weike Peeter ei tahtnud kül mesilase juttu uskuda, aga heitis ometi magama.

Pahad unenäud äratasiwad waese mehe juba enne päewa ülesse. Pani teine riided selga ja läks wälja tuska lahutama.

Üks imelik sumin ja kõmin, nagu oleks mitu tuhat mesilast õhus lendamas, kostis Peetrile kõrwu, niipea kui ta uksest wälja astus. Waatas ümber ja — ennäe ilmamaa imet! Mesilased teritawad weel kiriku torni otsa. Juba kõik walmis. Kirikul ilusad kollased wahast müürid, meest akna ruudud ja kärjest katus peal.

„Oi, teie head loomakesed!“ ütles Peeter, „kui ma nüüd aiaga ka weel walmis saaks, siis oleks ma surmast peasnud, sest ega kaheteistkümne healega kella ometi maa peal ei ole; seda ei wõi ka herra sugugi nõuda.“

Kõndis ja lonkis nüüd weike Peeter jälle ümber; hiir tuli wastu ja küsis: „Sõber, miks sa nii tuskane oled?“

„Olen waene, õnnetu mees! Wahast kirikuga sain küll walmis, aga kust muldaeda ümber wõtta! Selle kallal piaks terwe rügiment soldatid mitu aega tööd tegema.“

Hiir wastu: „Ära muretse, heida aga õhtu rahuliste magama ja tule homme hommiku waatama!“

„Hea küll!“ mõtles Peeter, „ehk saab ka hiirest niisamuti abi, nagu mesilasestki,“ ja heitis õhtu rahuliste magama.

Ruttas hommiku wälja ja — ennäe jälle imet! Mitu tuhat hiirt teritawad weel aia selga ja — mehe kõrgune muldaed kiriku ümber walmis.

„Olen küll seiemaani läbi saanud, aga kust ma waenekene nüüd selle kaheteistkümne healega kiriku kella wälja wõtan!“

Sammus ümber ja mõtles seie ja sinna, aga nõuu ei hakkanud kuhugi.

Suur kull lendab metsa poolt kiriku aia peale, seadib tiiwad paigale ja küsib: „Mis sa kurwastad, armas sõber?“

„Olen waene, õnnetu mees! Wahast kirikuga sain küll walmis ja tehti ka mullast aed ümber, aga kust ma selle kaheteist-