— 74 —
mandamal neljapäewal läks tütar pätsikesega metsa. Silitas teda sõrmedega, pani maha ja ütles:
„Weere, weere pätsikene,
„Weere, weere wendadelle!“
Pätsikene hakkas liikuma ja weerema, nagu oleks mõni nägemata käsi teda juhtinud. Teekond läks lahedaste edasi: sammus neiu rutemine, siis weeres teejuht ka rutemine; jooksis neiu, siis weeres juht niisama ruttu; jäi piigake jalgu puhkama, siis jäi ka pätsike seisma. Tuli wesi wastu, siis istus neiu pätsikesele peale ning kiikus kui lagleke wete laenetel edasi.
Sedawiisi kõndides ja kiikudes jõudis neiu wiimaks wendade juure. Kui ta oma koduse lu’u ja reisi käigi ära jutustand, oli wendade rõõm otsata suur ning nende südame tõmbamine kodu poole ei tahtnud enam ära kustuda.
Teisel päewal läksiwad wennad sortsi juure ja palusiwad luba, wanematele minna. Sorts aga naeratas pilgates: „Kudas kaup, kudas kaup, wenikesed?“
Wennad pakkusiwad poole omast warandusest peasteks, aga nõid ei wõtnud nende palwet ega pakkumist poole kõrwagagi kuulda, waid tuletas aga neile kaupa meelde. Põgenemise peale ei tohtinud wennad ka mõtelda, sest nad tundsiwad sortsi tigedat südant ja nõia wäge wäga heaste.
Pidasiwad nüüd wennad jälle nõuu. Kolmandamal päewal läks õde ise sortsi paluma.
Sorts tuletas ka õele wendade kaupa meelde ja lõpetas seega jutu, et meest peetakse sõnast, härga sarwist.
Nüüd palus ja meelitas õde sortsi, et ta teda ennast ometi wendade asemel oma töösse jätaks.
„Hea küll, hea küll!“ ütles sorts läikiwail silmil. „Kui sa sellesama kaubaga minu teenistusse jäed, mis su wendadel tehtud, siis wõiwad nad kodu minna.“
Kes oli nüüd rõõmsam, kui õde! Rääkis wendadelle oma nõuu ära ja palus neid, et nad kodu lähäks, sest wanematel olla wendadest suurem tulu ja tugi, kui nõrgast neiukesest.
