— 90 —
6.
„Peremees ae, tule wiame sõrme!“ ütles kord jälle kawal Hans.
„Wiame peale!“ ütles Wanapagan ja naeratas iseendamisi: „Aga nüüd ma sulle poisile näitan!“
Panewad ka sõrmed kokku. Kawal Hans aga pistis sõrme asemele raudkongsi Wanapaganale kätte.
Tõmbawad nüüd, et sõrad sinendawad.
Hans rabas ukse piida ümbert kinni ning Wanapagan tõmbas raudkongsi sirgeks ja ütles: „Wõidu sain küll, aga mina su’ga eluilmas enam sõrme ei wia!“
7.
Wanapagan nägi ära, et Hans temast mitmes tükis osawam oli ning püüdis nüüd poissi igapidi pinnida. Hans sai aga wanamehe nõuust aru ja tembutas nüüd weel kawalamine.
Wanapagan seisis kord tua läwe ees, suur raudnui peus ja hüüdis: „Hans, tule seie katsume jõuudu! Kes nuia sügawamasse maa sisse wiskab, see on wõitnud! Aga hoia end, kui sa kautad, siis müüd oma naha!“
„Olgu peale!“ ütles Hans.
„Säh wiska!“ ütles Wanapagan, nuia Hansule andes.
Hans aga nägi ära, et kümme tema sugust ei oleks jaksanud suurt nuia ülesse tõsta ning ütles sellepärast: „Ei, peremehe õigus käib ikka ees!“
Wanapagan wirutas nuia seitse sülda maa sisse. Otsis siis jälle wälja ja pani Handsu ette maha ning ütles: „Säh, poiss, wiska nüüd!“
Hans sülgas ka peu sisse, wõtis nuia otsast kinni ning hakkas ülesse poole wahtima. Wahtis ja sihtis ja rääkis jälle wahete wahel: „Tuleb, tuleb… Ei, see on weel weikene!“
„Mis sa wahid, Hans? Kes tuleb?“
Hans wastu: „Ma ootan ikka suuremat pilwe tulema, aga kõik on ikka liiga weikesed.“
„Mis sa pilwedega teed, Hans?“ küsis Wanapagan.
