— 93 —
11.
Wanapagan ütleb Hansule: „Hans pojuke, weike lapsuke mull haige; mine too kitse piima!“
„Jah, peremees, lähän jala pealt!“ kostis Hans.
Hans kuriloom läks metsa, magas enne puhu aega ära, korjas siis kuuse waiku, sulatas toobi sees ära, tõi kodu ja pakkus weikesele Wanapaganale meelitates: „Joo, joo, pojuke! Kitse piim on alles soe!“
Pojuke jõi ja jäi igaweste wagaks.
12.
Wanapagan nägi ära, et: Hansuga ei maksa enam koos elada. Pidas nüüd naisega nõuu, kudas kelmi wagaks teha. Leiti pea päris pagana nõuu.
Wana läks Hansu juure ja ütles: „Hans pojuke, mine sina täna ööseks kambri peale magama; mull tuas külaline oodata.“
„Jah, peremees, lähän küll!“ kostis Hans.
Õhtu söök oli söödud ja Hans ronis kambri peale. Teadis aga küll, mis nõuu wanapoisil sees oli. Pani sellepärast jämeda kase pakku kambri peale, kattis palakaga kinni ning istus ise rehe tua otsa peale, et nähä saada, mis tempu wanamees öösel teeb.
Arwata kesköö ajal tuleb Wanapagan raudnui käes ja wirutab pakule paugu pihta, et aga kambri lagi wäriseb. Lähäb siis jälle ära.
Hans tuleb rehe tua otsalt maha ja heidab rahuliste magama.
Hommiku hüüab Wanapagan hirwitades: „Noh, Hans pojuke, tule nüüd ka pruukostile!“
„Jah, peremees, tulen kohe!“ wastas Hans.
„Kas nüüd hull lugu ’pole!“ Wanapagan ehmatab ära.
Hans astub lauda sööma.
Wanapagan küsib: „Kas sa magades midagi tundsid ka?“
„Tundsin, nagu oleks kirp hammustanud,“ ütles Hans.
Õhtu ütles peremees jälle Handsule: „Hans, pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama, mull wana tädi oodata!“
