19
„Nüid tee ennast walmis ja pane kõik oma kraam kokku, mis kodust ehk ühes oled toonud. Niipea kui mina kaerad ära olen söönud, istud mulle selga ja põgeneme. Jäeksid sa weel täna õhtuni seie, tehtaks sulle üheksa koledat imet. Nüid aga pane tähele, mis sulle õpetan: Mine õuewärawa juure ja löö meie siinse kambrite roostetand wõtmega wastu wärawa posti. Oled seda teinud, astub weikene Wenemoodu poisikene wärawa posti alt wälja. Seda saada kuhu tahad, ta läheb kui tuul, ehk ütle ja õpeta talle mis tahad, ta teeb ja räägib sõna-pealt nagu käsid. Ei maigukest enam ega wähem. See mehikene saada perenaise ette ja lase ütelda, et peremees kaugelt sõna saatnud, et teda üheksaks aegaks kõige tütrega taga Wenemaa sugulastele kiireste ilule ja hüwile kutsutakse, et nad jalapealt ja wiibimata minema sõidawad, seal laulu ja tantsu lööma, kunni ka peremees pojaga järele tuleb, sugulastega rõõmu tundma ja pulme pitkendama. Niipea kui wanamoor tütrega wärawast wälja sõidawad, astu peremehe tagumise kambrisse. Seal, põhjapoolse akna peal, on kuinud witsaoks, liiwa tera ja weetilk, wõta need hoolega kätte ja hoia, et mõni neist ei kau. Oled need kätte saanud, mine peremehe sängile, tõsta peatset natuke, seal all leiad ühe kena, rauudse kellukese, wõta see ka ära, seda tuleb meile kõige enne tarwis. Rutta siis ilma wähemat wiiivitamata ja mingi muu asja ehk waranduse külge puutumata minu juure tagasi ja teeme, et minema saame!“
11.
Noormees tegi kuida õpetatud. Saatis perenaise tema tütrega minema, kellele tema hüidmise peale: „Põlwipoisid! Ruunad ratastelle!“ — weikesed härjapõlwilased tuule kiirusel hobused ja tõlla tõiwad, kaks tükki juhimeesteks istusiwad ja perenaise ja tütrega mürinal wärawast wälja kihutasiwad. Siis wõttis mees kästud kolm asja kambri akna pealt, kellukese sängi peatsest neljandamaks ja läks hobuse ja lõukoera juure tagasi.
„Karga nüid mulle selga ja helista kella!“ ütles hobune.
Noormees helistas: korraga katkesiwad hobusel ja lõukoeral ahelad.
