45
mitmed korrad terwe hommiku järwe ääres ära wahtida, ilma kümment- ehk kahte kalapojakest saamata. Aga täna hommiku, kui ikka wiskasin hõnge wette: kala otsas, jälle hõng wette, jälle kala otsas. Juba olin peale wiitkümment suurt kala wälja tõmmanud ja ütlesin siis nagu pool kogemata:
„Kui sedawiisi edasi neid kuiwale lopsin, ei tea, kes neid siis kodu jõuab winnata?“
Nõnda kui selle mõtte ära olin mõtelnud: ei loomagi tulnud enam järwest wälja. Ja teisel silmapilgul ei olnud ka mitte ühte liigutajat ei silmaga näha. Ei tea illma, kuhu kohta nad sellesama puhuga nagu ära tõmmati ehk wajutati.
Tükikese aega hõngitsesin mina weel, aga ei midagi. Wiimate tõstan silmad üles, waatan läbi udu kauugemalle järwe peale ja näen: Üks imeline-ilus, kollaste juustega naisterahwas istub, ei kuigi kauugel minust, weepinnal udu sees, sueb juuksid, kullane kamm läigib tall wastu päikese paistet käes, ja ise ta jumistab laulda. Olin mina jo oma wanemate ja teiste inimeste käest ammu kuulnud, et järwedes ja meredes sagedaste-pealegi wee-jumalaid ja näkineiusid nähtud, ilma et nad kellelegi kunagi suurt paha oleksiwad teinud; aga süda lõi mull siiski kõhklema ja ei ma saanud paigastki esimese mõttega ära. Warsti aga kaswas mull julgemeel jälle südamesse ja hirmu juhim läks üle. Jubap teadsin ammu, et ka Kuningwere ja Mustas-järwes sagedastegi näkineiusid nähtud, sellepärast tahtsin teda nüid õige tähele panna. Wagaseste jäin oma paika seisma, ilma hoimagi liigutamata ja wahtisin teda tüki aega. Ilus naisterahwas kenitab aga niisama wagaseste edasi oma koha peal, sueb ikka oma kuldse kammiga juukseid, paneb wahel pihuga wett pea peale ja kõwib korralt oma lauluhealt, nõnda et see minul läbi südame käib. Mina wahin ja wahin, unustan hõnge ja kalad ära ja mõtlen:
„Taewa ingel üeldakse küll maapealse inimeselastest kõigist ilusam olewat, aga ilusamat seda ei wõi ka ükski ingel enam olla!“ —
Wiimati hakkas ta õige teraselt minu otsa wahtima, ja juba mõtlesin, et hakkab juttu tegema ehk midagi ütlema; aga ei lausunud ta musta ega walget, ja mina ka ei tohtinud
