Lehekülg:Eesti rahwa muiste jutud Kõrw 1881.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Waesemehe poeg ja Wanapagan.

1.

Muiste elas üks waene, lesk mees rikka naabri suure talu kõrwal omas majakeses, haris oma wiljalapikest, mis tall talu põldude kõrwale oli kütistatud, käis ka wahel talu põllul päewapalgal, nokitses tööwahel ja talwel puutöös, miska mõnda taalrikest teenis; sellekõrwal kaswatas ja õpetas ta, wanematest päritud wiisil, karistates ja kallistates, oma ainust pojakest, kes jo poole aastasel pillil ema-armust marjukesena maha oli jaenud — ja saatis rahul ja kaebamata oma üksikuid lesepäewi, ega soowinud suuremat õnne kui noorukese täiemaks tõusmist ja suuremaks sirgumist, „tueks töösse ja abiks armu andajalle,“ nagu ta ikka kinnitas, kui tall poja meheks saamisest kellegagi juttu tuli.

Ja mehel oli heaks lootuseks küllalt asja; sest poeg oli terane ja tubli ja mitte üksi isale hea, waid ka kõige ligirahwa silmatera: kodus sõnawõtlik ja sobe, wõerastelle naljakas ja nobe, ja teadis iga wana ja noore inimesega nõnda ümber käia, kuida sõna sünnib sõnale ja tegu teule.


2.

Poisil saiwad neliteistkümment aastat seljataga.

Sügise oli käes. Weikene põllusaak seisis jo aidas warjul, ja heina ja põhu korjandus pööningulle peidetud. Rohi kollatas ja lehed pudenesiwad puust. Kord istus mees pojaga koja läwel, sõela-põhja kokku sõlmides ja noorusele osawat tööd