alates joobnud kogu jõuluaja, lootes, et nad siis tuleval suvel saavad hea viljasaagi[1].
Põhjamail tegi kuningas Hakon (934—960) jõulus õllejoomise seaduseks. Ta määras käskkirjaga, et jõulupühitsemine pidi algama samal ajal, kui kristlased seda tegid; igaühel pidi olema õlut neljandiktünder linnastest, — muidu pidi trahvi makstama ja jõulu niikaua pühitsetama, kui nad kestsid[2]. Edasi määratakse Norra seadustikus, et talupojad peavad kokku heitma ja killapidu pidama õllejoomisega kaks korda aastas: esimese korra sügisel enne pühade päeva, teise korra aga jõuluöösi, ja õlut pühitsetagu Kristusele tasu saamiseks ja neitsit Maarjale hea viljakasvu ja rahu saavutamiseks[3]. Kõiki seesuguseid määrusi arvesse võttes võib kergesti aru saada, et õllejoomine põhjamail pidi rohkesti arenema.
Jõuluaegse joobumise kohta teavad Pärnu-Jaagupi teated, et „purju jõid end ainult vanad mehed mõisa juures kõrtsis; noored palju seda ei teinud, sest nad ei tahtnud, et iga külatüdruk nende peale näpuga näitaks. Seesugust poissi ei sallinud keegi, igalpool räägiti temast halvasti[4].“ Puhjas keeldi viina juua[5].
Soomlased joovad nüüdki kellegi malja, rootslased skål’i; eestlastel puudub vastav sõna. Võiksime ütelda: juuakse „tervist“, kuid alati ei sobi ütelda „tervist“. Nii näiteks ütlevad rootslased: „dricka Guds skål“. Ei sobi muidugi ütelda: juua Jumala tervist, vaid ennem võiksime ütelda: juua Jumala auks. Niisama öeldakse: „dricka alla helgons skål“ ehk „alla helgons minne“. Siin võiksime tõlkida: juua kõikide pühaliste mälestust. Käib skål kellegi elava isiku kohta, siis võime selle sõna tõlkida „tervist“. Igatahes meie ajani ulatuv skål’i-, malja-, tervisejoomine on jäänus paganusest. Vanad põhjamaa rahvad jõid jõulus, aga ka muude pühade ajal jumalate skål’i. Skål’i joomine kuulus ohvrikommete hulka; skål moodustas mingi usundilise toimingu. Põhjamaa paganate pidudel, eriti jõulus, pandi enam rõhku joogile kui söögile. Eriti tuletati skål’iga meelde tähtsamaid jumalaid, nagu Odinit, Thori, Freiat jne. ja kui jumalaid
