Mitmes kohas tehakse jõulus ristid söega, uusaastal kriidiga; teisal puudub vahetegemine söega ja kriidiga joonistatud ristide vahel täiesti. Rõuges joonistatakse mustale kohale ristid kriidiga, valgele söega.
Sagedasti pannakse ka kirves ukse pealispuu külge, et kui vanapagan tahaks majasse tungida, kirves talle kaela langeks[1]. Jääb hämaraks, miks kirvest vaja sinna panna, kui väravatele ja ustele muidugi juba vanapagana peletamiseks ristid ette tehtud.
Tori kihelkonnast Taalist on teateid, et seal kas ristide kõrval või ristide mittetegemisel otsitud kaitset eriliselt kaitsevaimult. Jõululaupäeva õhtul videviku saabudes ruttasid pere nooremad õue, labidad käes, usinasti töösse: oli tarvis valmistada lumest majakaitsja Tõnn, kes hirmutaks kurjad vaimud maja ümbrusest. See andis tükiks ajaks tööd kõikidele. Tõnn oli väga kurja näoga. Ta nina oli ees kui kirves (!), mis tundis iga kurja vaimu liginemist, ja silmad nagu rätsepa õpipoisi õmmeldud nööbiaugud, jalad jämedad ja kõht ees nagu silgutünn. Seda parem, mida hirmsam ta välja näeb, oli kõikide soov[2].
See teade jõulutõnnist on ainus minule silma puutunud teade. Vändrast ja mujalt tõnnikultuse kohtadest puuduvad sellekohased teated.
Pärnu-Jaagupis viidud rahvajutu järgi vanasti tõnnivakk jõuluks pööningule. Vakka pandud igasugust „kraami“, millele loodetud kratt lisa juurde vedavat[3].
Jõululaupäeval ei tohtinud mõnes kohas Pärnumaal välja aia peale ega pööningulegi ühtki riidehilpu jätta, et vanapagan neid kätte ei saaks ega nendega pühiks silmi. Arvati, et Jeesuse sündimine paneb vanapagana nutma[4].
Varblas lükati vankrid ja reed jõuluõhtul küljeli ja hobuseriistad viidi tuppa, et vanapagan ei saaks öösi nendega sõitma minna[5].
Kuigi kurjad vaimud püüavad jõuluöösi väljas liikuvatele muile inimestele viga teha, ei tarvitse vargad midagi karta:
