Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

gas ta hobuse seljast, aitas tütarlapse sadulasse, istus ise ettepoole toeks kõrvale, ja siis tõttasid nad jälle minekule.

Kuu andis puude vahelt niipalju valgust, et märgitud teerada käest ei kadunud.

Hommikune koidupuna oli igal pool lindude keeled lahti päästnud ja häälitsema pannud. Oleks neitsi osanud neid tähele panna ja jutust õpetust võtnud, oleks see neile enam tulu saatnud kui mesikeelne meelitus, mis kuningapoja suust üksi ta kõrvu ulatas. Aga tema ei kuulnud ega näinud muud midagi kui peigu, kes teda palus tühi kartus maha jätta ja julgesti sõjameeste varjamise peale loota. Kui nad lagedale jõudsid, seisis päike juba kaunis kõrgel.

Õnneks ei pannud vanaeit vara hommikul kohe tütre põgenemist tähele; vast tükk aega hiljemini, kui ta kerilauda kerijata nägi, küsis ta teiste käest, kuhu noorem tütar on kadunud. Selle peale ei teadnud keegi otsust anda. Mõnest tunnistähest mõistis eit, et tütar pakku oli läinud. Sedamaid võttis ta kurja nõu ette, jooksikule karistaja kannule läkitada. Ta tõi lakast peotäie üheksast soost kokkusegatud nõiarohtusid, lisas sõnatud soola sekka ja sidus nad nartsukese sisse topiks, sajatas vande- ja langetusesõnu peale, keris natuke villast sukalõnga kooreks ümber ja saatis siis nõiakera tuulega minema, seni kui ta ise laulis:

„Tuulispaska! laena tiiba,
tuuleämma — hõlmakesta!
Kiirustage kerakene
tuule kiirul tuiskamaie,
suretava sõudemaie,
langetava lendamaie!“

Keskhommiku ja lõuna vahel jõudis kuningapoeg sõjameeste salgaga laia jõe kaldale, kust kitsas sillakene oli üle tehtud, et mehed ükshaaval üle võisid sõita. Kuningapoeg sõitis parajasti kesk silda, kui tuulesaadiku nõiakera kui kiil hobuse külge puutus. Hobune norskas kohkudes, tõusis äkitselt tagumistele jalgadele püsti, ja varem kui keegi appi jõudis, libises neitsi sadula kelbalt jõkke. Kuningapoeg tahtis tema kannul jõkke karata, aga sõjamehed keelasid teda kinni pidades seda tegemast, sest jõgi oli põhjatu sügav. Inimese abi ei võinud sündinud õnnetust enam takistada.

Ehmatus ja leinakurbus olid kuningapoja üsna tuimaks teinud. Sõjamehed viisid ta tahtmata koju tagasi, kus ta mitu nädalat vaikses kambris viletsust leinas ning esimestel päevadel toitu ega keelekastet ei võtnud. Kuningas laskis tarku igalt poolt, kaugelt ja ligidalt, kokku kutsuda, aga ükski ei võinud tõbe ära seletada ega tead-


7