Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

siid ja samet ning kulla- ja hõbedakarva läikisid. Kõige ilusam oli kuldpärg tema peas, mis kalliskivides läikis, nõnda et need nagu tähed taevas hiilgasid.

Nõianeitsike õpetas:

„Sõida nüüd pidudele ja maitse teistega seltsis kõik ilud ja lustid, et endiste piinapäevade mälestus sinu meelest kustuks ja rõõm su südamele koitma hakkaks. Aga kui kukk keskööl kolmandat korda laulab, siis ei tohi sa silmapilkugi kauem viibida, vaid pead koju ruttama, nagu põleks sul tuluke taskus. Muidu lõpeb nõidusevägi, kaovad tõld, hobused, kutsar, teenrid, ja sina ise saaksid jälle selleks, kes sa enne olid. Seepärast ära unusta minu õpetust, muidu langed sa häbi sisse ja kaotad oma õnne.“

Tuhka-Triinu tõotas aega teraselt tähele panna, istus tõlda ja sõitis tuhatnelja kuninga pidule. Aga kui ta pidusaali astus, näis, nagu oleks päike tõusnud, nõnda et kõik teised neitsid tema kõrval lausa kahvatasid nagu kuu ja tähed koiduvalgel.

Poolõed ei tundnud teda küll mitte selle uhkuse ja ilu sees, aga nende süda kippus kadedusest lõhkema. Kuningapojal ei olnud enam silma ega kõrva teisi tähele panna, ta ei raatsinud silmapilkugi Tuhka-Triinu kõrvalt lahkuda, kellega ta magusasti juttu vestis, naljatas ja tantsis, otsekui ei oleks teisi toas enam olemaski. Ka vana kuningas ja tema kaasa püüdsid kenale neiule igapidi au pakkuda, kellest nad miniat lootsid saada.

Tuhka-Triinu elas kui taevas, nõnda et lust ja ilu talle aega ei andnud midagi muud mõtelda, kui silmapilgu õnne maitseda. Peaaegu oleks ta ka nõianeitsikese õpetused ära unustanud, kui kukelaul keskööl teda ei oleks taga kihutanud kodu poole ruttama.

Kui ta toa uksest välja läks, laulis kukk juba teist korda, aga veel enne, kui ta tõlda jõudis astuda, oli kuke kõri kolmandat korda hüüdnud. Sel silmapilgul kadusid tõld, hobused, teenrid, nagu oleksid nad maa alla ära sulanud. Tuhka-Triinu tundis vanad tahmased ja tolmused riided enda ümber olevat ja kihutas nüüd joostes, jalakandadele tuld andes kodu poole, nii et pea otsas kihises ja higi palgeid mööda maha tilkus.

Ta puges leeaugu kõrvale asemele puhkama, mõtles tüki aega ilule, mis temale kuningakojas oli näidatud, ega saanud kaua aega und silma. Viimaks jäi ta magama ja puhkas teise hommikuni rahulikult, ehk küll unenäod mitmel viisil õnnelikku ilupidu tema silma ette tagasi tõid.

Poolõed ärkasid vast lõuna eel pidude väsimusest. Kui nad sängist välja tulid, pidi Tuhka-Triinu neid pesema, riidesse panema ja


90