Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/298

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

asju õiendades polnud tal veel ainustki niisugust kogemust. Alati piinlikult otsejooneliseks juhtnööriks pidada seadust – mis ise sagedasti nii piinlikult otsejooneline ei olnudki, – oli tema karjääri sine qua non. Ausus aitab kõige kauem, nõnda arvati. Aga oli ta tõesti midagi muud väärt? Täielikult aus mees ei võinud nädalakski hoiduda täielikust karistusest. Aga siis polnud ju täielikul karistusel mingit suhet vanglaga ja pankrotiga. Tegeliku aususe ülesandeks oli sellest kahest asutisest eemale hoiduda. Ja kuni tänapäevani polnud see raskusi sünnitanud. Missugused olid – peale palgasaamise ja teejoomise – direktori kohused? Selles oli küsimus. Ja kui ta eksis, mil määral oli ta siis vastutav? Direktoril oli kohuseks täiesti õiglane olla. Aga kui direktor oli täiesti õiglane, siis ei võinudki ta direktor olla. See oli selge. Kõigepealt peaks ta aktsionäridele ütlema, et tema oma palga eest mitte midagi ei tee. Sest mis tegi ta juhatuse koosolekuil? Ta istus, kirjutas oma nime alla ja rääkis pisut ning kiitis selle heaks, mida harilikus üldises ärikorras heaks pidi kiitma. Algatas ta midagi? Kord kogu eas. Arvutles ta? Ei, ta ainult luges arvutlusi. Kontrollis ta sis-

298