vabastas. Muidugi, Victorine ei võinud ometi kõik need päevad kodus istuda. Ometi! – Ta ootas kakskümmend minutit ja pani siis endale Michaeli ülikonna selga ja tema saapad jalga.
„Lähen üksi seda pilti vaatama,“ mõtles ta. „Maksab poole vähem. Vististi võetakse kuus penssi.“
Aga temalt nõuti üks šilling! Terve šilling! Veerand kogu tema päevasest teenistusest pildi vaatamise eest! Pelglikult astus ta sisse. Seal oli daame, kes magusasti lõhnasid ja venivalt rääkisid, aga muidu ei saanud nad Victorine'ile ligigi. Keegi tema selja taga ütles:
„Vaata! Seal on Aubrey Greene ise! Ja siin on see pilt, millest räägitakse – ‚Drüaadi õhtupoolik‘.“
Nad läksid temast mööda ja liikusid edasi. Bicket järgnes neile. Saali lõpul sai ta nende riidevoltide ja kataloogide vahelt pilgu pildile heita. Otsaesisele ilmus kerge higi. Peaaegu elusuuruses lillede ja terava rohu keskel, naeratav nägu tema poole – just Vic ise! Võis ilmas midagi olla, mis sarnaneks sedavõrt temale? See mõte haavas teda, nagu tunneb end haavatuna mõni koguja, kes leiab äkki oma haruldase asja teisendi.
