Nii siis! Vici jäljend läks sellele „rahaonule“, eks? Bicket tegi vaikset metsikut häält ja lonkis välja.
Ta läks imeliku tundmusega rinnas. Tegi ta ehk omale asjata muret? Lõpuks polnud see ometi mitte Vic. Kuid teada teist naist, kel samasugune naeratus, samad kräsus otstega lühikesed mustad juuksed ja üleni sama moodi! Ja ta vahtis igale mööduvale naisele näkku – kõik hoopis teissugused, mitte sugugi Vici moodi!
Kui ta koju jõudis, seisis Victorine keset tuba, huuled vastu palli. Kogu tema ümbruses – põrandal, toolidel, laual, koldesimsul – olid aina täispuhutud pallid; üksteise järele olid nad ta huulilt lennanud ja omale paraja paiga otsinud – ploomikarva, rohelised, kollased, purpurilised, sinised, – elustades oma värvidega väikest tumedat ruumi. Kõik pallid täis puhutud! Ise aga, oma paremais rõivais, seisis ta nende keskel erutatuna ja imelikult naeratades.
„Mis hull peab see tähendama?“ ütles Bicket.
Kergitades oma riideid Victorine võttis oma suka seest midagi krabisevat ja ulatas selle mehele.
388
