noh, tema on muidugi ka Fleuri juba unustanud. Isegi kirg nõudis pisut ülespidamist.
„Keegi mr. Forsyte soovib teiega kokku saada, sir.“
Ilmutus raamatute riigis!
„Ah! Paluge ta sisse!“
Soames astus umbusklikul näol tuppa.
„See ongi siis teie kontor?“ ütles ta. „Astusin sisse, et teile öelda, ma ostsin selle noore Greene'i pildi. On teil ehk paika, kuhu teda üles riputada?“
„Arvan, et küllap leidub,“ ütles Michael. „Pagana hea, sir, eks?“
„Nojah,“ ütles Soames, „tänapäeva kohta, muidugi. Tema teeb omale nime.“
„Tema on selle valge ahvi suur austaja, mis teie meile annetasite.“
„Ah! Olen tutvunenud hiina kunstiga. Kui ma oma ostmist jätkan“ – Soames peatus.
„Nemad mõjuvad pisut nagu vastumürgina, eks, sir? See ‚Maapealne Paradiis‘! Ja need haned – nemad ei tee nähtavasti sellest väljagi, et nende sulgi loetakse, ega?“
Soames ei vastanud; tema mõtles nähtavasti: „Kuidas ma küll need pildid mööda lasksin, kui nad esimest korda turule ilmusid!“ Siis tõstis ta oma varju, nagu näitaks ta raamatuile, ja küsis:
