mida rutem te minema lähete, seda parem. Teie naine ei näi liiga tugev olevat.“
Bicket neelatas.
„Sir,“ ütles ta, „teie olete minuga talitanud kui džentlmen ja mul on raske asjast rääkida.“
„Siis ärge tehke seda!“
Bicketil tõusis veri palgeisse: imelik selles kahvatus, kurnatud näos.
„Asi pole selles, mis teie arvate,“ ütles ta. „Mina tulin teilt tõtt paluma.“ Äkki tõmbas ta taskust krämpsutatud paberi, milles Michael tundis romaaniümbriku.
„Selle võtsin ma alt letilt mööda tulles. See siin: on minu naine?“ Ta sirutas käe välja.
Michael vaatles kohmetunult Storberti romaani ümbrikku. Üks on – valetada heatahtlikult kindlaks määratud asjas, hoopis teine aga seda siin eitada!
Bicket andis talle pisut aega.
„Näen teie näost, et see on tema,“ ütles ta. „Mis peab see tähendama? Mina vajan tõtt – seda tahan ma! Ma kaotan aru selle kõige juures. Kui see siin on tema nägu, siis galeriis on tema keha – Aubrey Greene; sama nimi. Mis see kõik tähendab?“ Tema nägu oli muutunud peaaegu kohutavaks,
