Ausalt! Arvate, et ma seda usun?“ Tema hääles kõlas meeleheide.
„Ah!“ ütles Michael. „Teie ei usu, sest et te ei tea, nagu see siga, kellest te rääkisite. Noor naine võib seda teha, mis tema tegi, ja olla ometi täiesti aus, milleks mina teda kahtlemata peangi. Vaadake ainult talle otsa ja kuulake, kuidas ta sellest räägib! Ta tegi seda ainult sellepärast, et ei võinud kannatada teid palle müümas näha. Ta tegi seda, et teid tänavarennist päästa ja luua teile mõlemaile võimalus uueks eluks. Ja nüüd, kus teil see võimalus käes, talitate nõnda. Pagan võtku seda kõike, Bicket, olge ometi mehine mees! Kui oletada, et mina oleksin temale öelnud, mis teie tema heaks tegite, kas arvate, et tema oleks hakanud sellepärast nutma ja hädaldama? Tema mitte! Teist oli see pagana inimlik tol korral ja samuti inimlik on tema tegu; ärge ometi seda unustage!“
Jällegi neelas Bicket kõigest jõust.
„Teil on hea rääkida,“ ütles ta tusaselt, „sest see ei sündinud ju teie endaga.“
Need sõnad tegid Michaeli äkki nukraks. Ei! Temaga polnud see sündinud! Ja kogu tema kahtlus Fleuri suhtes Wilfridi päevil tabas teda uuesti.
402
