„Kuulge, Bicket,“ ütles ta, „kahtlete teie oma naise tundmustes? Kogu asi on ju selles. Mina olen teda ainult kaks korda näinud, kuid ometi ei mõista ma, kuidas võiksite kahelda. Kui ta poleks teisse armunud, milleks peaks ta siis Austraaliasse minema, kuna ta ju teab, et tal on siin hea teenistus ja võib pealegi lõbutseda, kui ta aga tahab. Oma sõbra Greene'i eest annan oma sõna pandiks. Tema on pagana aus ja ma tean, ta on olnud korralik.“
Kuid Bicketi nägu uurides küsis ta endalt: olid teised, kellega tal tegemist, sama ausad?
„Kuulge, Bicket! Meie kõik peame mõnikord teatud asjadega toime saama ja seega näitamegi, mis me oleme. Teie peate teda lihtsalt uskuma, muud midagi pole parata.“
„Kogu ilma vahtida ennast lasta nõnda välja panna!“ Need sõnad pääsid vaevalt kuivanud kurgust. „Nägin, eile ostis selle pildi keegi neetud rahaonu.“
Michael ei suutnud kuidagi irvitust tagasi suruda selle „vana Forsyte'i“ kirjelduse juures.
„Tõepoolest ostis selle pildi minu äiapapa ja kinkis ta meile, et me ta oma majas üles riputaksime,“ ütles Michael. „Ja pidage meeles, Bicket, see on ilus asi.“
