„Noh,“ ütles ta, „näen, sa tead.“
Bicket sai väikeses toas ainult kaks sammu astuda. Need ta astuski ja pani käed naise õlgadele. Tema nägu oli üsna ligi ja tema silmad, suured ja rahutud, uurisid naise omi.
„Tean, oled lasknud end välja panna, et kogu London võiks sind vahtida; mis ma veel teada tahan, on – mis peale selle?“
Victorine vahtis talle päranisilmil otsa.
„Mis peale selle?“ ütles ta, mitte küsides, vaid lihtsalt korrates, toonil, mis ei tähendanud midagi.
„Ah!“ ütles Bicket kähisevalt. „Mis peale selle – noh?“
„Kui sa arvad, et on veel midagi peale selle, siis aitab.“
Bicket tõmbas järsku oma käed tagasi.
„Ah, taeva nimel, jäta see saladuslikkus. Olen niikuinii poologar juba!“
„Seda ma näen,“ ütles Victorine. „Ja veel näen ma: sa pole see, kelleks ma sind pidasin. Arvad sa, et mulle väga meeldis seda teha?“ Ta kergitas oma riided ja võttis raha välja. „Siin see on! Võid ilma minuta Austraaliasse sõita.“
Bicket karjus kähisevalt: „Ja sinu peaksin jätma neetud maalijaile?“
