Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/408

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ja minu mulle endale jätma. Säh, võta!“

Kuid Bicket eemales ukse poole ja vahtis jälkusega raha. „Ei võta!“

„Noh, mina ei taha teda ka mitte. Mina teenisin ta, et sina siit pääseksid.“

Valitses kestev vaikus, mil raha nende vahel laual seisis, ikka veel kortsus ja pisut võidunud – see ammuigatsetud, ammuunistatud pääse-abinõu ühisele õnnemaale päikesepaistele. Seal ta seisis nüüd, kumbki ei tahtnud teda. Mis siis nüüd?

„Vic,“ ütles Bicket viimaks kähiseva sosinaga, „vannu mulle, et sa neid kunagi ei lasknud ennast puutuda!“

„Jah, seda võin ma vanduda.“

Ja seda öeldes sai ta isegi naeratada – oma hariliku naeratusega! Kuis küll teda uskuda, kui ta on kuude kaupa kõike varjanud ja kuni lõpuni valetanud. Bicket langes laua äärde toolile ja pani pea kätele.

Victorine pöördus ja hakkas vana nööri kasti ümber siduma. Bicket kergitas pea pleki kõla kuuldes. Siis Vic mõtles ikka tõsiselt ära sõita? Ta nägi oma elu hävitatuna ja tühjana, nagu kookospähkla koor Hampsteadi nõmmes; ja kogu kangus sulas tema südames. Pisarad voolasid silmist.

408