Miks see mees juba ükskord ei tule? Ajas noore Butterfieldiga kokkupuutumine ta viivitama? Porikärbes ronis mööda aknaruutu, sumises alla, ronis uuesti üles; päike hiilis piki põrandat toas kaugemale. Siin mõjus kõik nii tühjalt, nagu kehastaks istungisaal kinnituse põhimõtet. „Hoia kõik nagu ta on.“
„Ma ei või ometi igavesti siin kükitada,“ mõtles Soames ja läks akna alla. Sellel laial tänaval, mis viis alla jõe poole, valgustas päike paari jalakäijat ja õllevedajat, kuid peatänaval voolas ja mürises liikumine. London! Peletislik paik! Ja kõik kinnitatud! „Kuis oleks see kõik kolmekümne aasta pärast?“ mõtles ta. Kujutleda, et London oleks ikka veel olemas, ainult ilma temata vaatlejana! Tal oli kahju Londonist ja ka iseendast. Isegi vana Gradman oleks siis juba läinud. Kinnitusseltsid töötaksid edasi, kuid kes võis sedagi öelda. Ja äkki märkas ta Eldersoni. See mees oli üsna lõbus, ühest riidest ülikond seljas, nelk nööpaugus.
„Mõtisklete tulevikust, mr. Forsyte?“
„Ei,“ ütles Soames. Kuidas võis see mees tema mõtted aimata?
„Rõõmustan, et sisse astusite. Nõnda on mul võimalus teile öelda, kui väga ma teile teie huvi eest meie ettevõtte vastu tänulik
