„Aga ma olen ju. Vaata ometi, kuidas ma sind ainult enda jaoks tahan. Sellest ei ravitse mind miski.“
Fleuri kerge palgesurumine vastu mehe oma andis sellele südant ja ta ütles:
„Mäletad sa seda ööd, kus sa mööda teed alla tulid ja minu siit paadist leidsid? Kui sa ära läksid, seisin ma pea peal, et teda jahutada. Olin sootuks arust ära; ma ei uskunud, et mul vähematki – –“ Ta peatus. Ei! Ta ei tahtnud seda meelde tuletada, sest see oli öö, kus Fleur talle ütles: „Tulge uuesti, kui ma tean, et mu soov ei täitu!“ Tundmata onupoeg!
Fleur ütles rahulikult:
„Mina olin tol korral sinu vastu häbemata, Michael, kuid ma olin hirmus õnnetu. Nüüd on see läinud. Lõpuks ometi; nüüd pole enam midagi viltu, kui poleks mu enda loomust.“
Kuna Michael teadis oma tundmused ajakohatud olevat, ütles ta:
„Oo! Kui ainult see! Kuis oleks teega?“
Käsikäes astusid nad mööda muru üles. Kodus polnud kedagi – Soames Londonis, Annette kusagil aiapidul.
„Me joome teed rõdul, palun,“ ütles Fleur.
422
