Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

lik nagu kuuvalgus tundus tema naeratuses ikka nagu piste Fleurile. Aga ta oli ju karikaturist!

„Jah, eks ole?“

Kunstnik puges edasi. Aga ta oleks võinud pisut kauem peatuda, sest niikuinii ei jätkunud enam aega mõne teise jaoks enne Birdigali laule. Seal tuli juba laulja Charles Powls! Kui tüse ja tubli ta oli välimuselt, vedades väikest Birdigali klaveri juurde.

Meeldiv kaasmäng – tore, meloodiline!

Tüse, tubli mees hakkas laulma. Kui lahkuminevalt kaasmänguga võrreldes! Laulu iga noot tabas Fleuri plexus solaris't, nii et ta otse matemaatilise täpsusega röövis temalt vähemagi lõbu. Birdigal oli pidanud vististi küll komponeerides alatasa kartma, et mõni võiks ehk tema laulu „lauldavaks“ nimetada. Lauldav! Fleur teadis, kui nakkav oli see sõna; nagu leetrid jookseks ta ringi ja Birdigali lugu oleks lauldud! Vaene Birdigal! Kuid ometi „huvitav“. Ainult nagu Michael armastas öelda: „Oh Issand!“

Kolm laulu! Powls oli imeline – nii loiaalne! Kordagi ei tabanud ta ühtegi tooni nõnda, et see oleks kõlanud muusikana! Fleuri mõtted lendasid Wilfridi juurde. Selle juurde, kellel noorte luuletajate seas inimeste ar- 56