õppind elu nii hästi enne kui pärast abiellu astumist?
Aga siis tuli aasta, möödaläind aasta, mil hakkas tegutsema Harald. Kuid pean ruttama, sest vaenlane on lähedal. Ja on valvel.
Sa ehk ootad selle eeskõne järele põrutavaid sündmusi, katastroofi, asju, mis inimest vapustavad hinge põhjani? — Ei . . . seda mitte . . . aga nii . . . natukene on siiski.
Pean jälle astuma mõne sammu tagasi minevikku, sest Harald ei hakand tegutsema äkki, otsekui silmapilgu tuhinal. Kui võib öelda nii, siis hõõgus tuli tuhas juba mõne aasta kestes. Mitmed kujud ja paljud elunähtused kogunesid aja jooksul minu vaimu, otsekui mingi teose materjaaliks. Igal inimesel on oma kogemuste tagavara, oma kaleidoskoop tüüpe, mida ta aeg-ajalt vaatleb, võrdleb, kritiseerib; see tähendab: iga inimene on omaette filosoof; ja selles pole midagi iseäralikku, see on loomulik. Aga kui mõningad tüübid kellegi vaimus niivõrt elama ja tegutsema hakkavad, et ta neid mõttes mitmesugusesse olukorda asetab ning nende sõnade ja tegude varal püüab lahendada mõnd probleemi, — siis on see juba iseäralikum.
Niisugune lugu sündis minuga, keskealise, auväärt isandaga, kelle meelekohti ehitid juba hõbedased kiud ning kes oli tuntud kui vilund ärijuht ja erk seltskonnategelane. Juba Haraldi sündimisest saadik hakkasid mu pääs uitma imelikud mõtted, otsides endille mingisugust väljendusvormi. Kujud ja tüübid, mis mulle enne lähenesid
