jäid neil päevil tumedamaks isegi mu teose kangelased. Kuid nad tulid uuesti, ilmusid selgemini kui kunagi enne . . . terve: karavaan ajaloolisi isikuid, kangelasi, kelme, ausaid ja autumaid, rõõmsaid ja raskemeelseid . . . nende rida ulatas lõpmatusse, aga kõige ees käis Aegade Vaim.
Ja näe: ühel õhtul tegin, nagu öeldakse, viimse meeleheitliku katse. Aga polnudki tarvis meeleheitmist, polnud tarvis pingutustki: laused voolasid vabalt, nagu kevadine voog, kandes mõtteid ning tõmmates tüüpide kontuure. Ja sellest õhtust saadik hakkaski tegutsema Harald. Mu meel läks rõõmsaks (Sa mõistad mind, kui loov vaim), olin ülilahke oma perekonna ja kõigi kaasinimeste vastu ning tegin hääks mõnegi endise süü.
Sa ehk küsid, missugust osa mängis kõige selle juures Harald, sest tegutseja olin ju mina, mitte Harald? Muidugi, muidugi, kulla noorik; tegutseja olin muidugi mina, aga mulle meeldib öelda nii: Harald tegutseb. Päälegi on ka Haraldil, sel väiksel, ,brunetil', kes puhkab praegu ,sõimes', oma osa teose kirjutamisel. Nu jääme siis kindlaks öeldu juure ja ütleme nii, nagu oli juba öeldud.
Aga nüüd — nii kahju kui mul ka on — pean lõpetama tänase kirjutamise: minu väike uur, üks ilus mälestus ilusast ajast, näitab hilist, õigemini varast tundi. Ühtlasi kuulen kahtlasi samme teises kambris, üht askeldamist öisel tunnil . . . nüüd liikus uks . . . Vaenlane . . . on lähedal . . . ja on valvel.
Võib olla, kirjutan edasi . . . homme . . .
