Nii siis...
Järgmisel päeval, pääle sanhedrini, kui tulin töölt, käisin kirjastaja juures, kus leppisime lõpulikult kokku käsikirja trükkimise asjus. Siis jooksin üles, meie kivimaja teisele korrale, võtsin trepiastmeid ikka kolmekaupa, ikka kolmekaupa, samuti kui neid kord võttis naaber, kuulus advokaat. Tahtsin võtta oma teose ja viia trükkikotta ... otsekohe ... veel samal minutil.
Kuid kirjutuslaua sahtel oli lahti murtud ... kirvega, või mõne teise raske terariistaga. Käsikiri oli kadund. Ahjus hõõgus kuhi söelepõlend paberilehti, tuulesellid irvitasid korstnajalas. Ja sääl lähedal seisis mu naine, endine neiu Saar, ja vaatis mulle otsa ... mitte just vaenuliku pilguga umbes nagu eile ... vaid nii ... nii, nagu vaadeldakse karistatud koolipoissi.
- Tartus. 1920
