Mu kuldne noorik! Sain ammu, ammu kätte Su imelühikese kirja, kus küsid: kuidas elan? See oli talisel videvikul, kui sõidutasin hoovis oma väikest Haraldit, kahvatumat, musta-silmalist poisikest, kelle paled paistsid seda valgemana, mida pimedamaks muutus õhtu. Jaa, siis, seisates postiljoni tulekul, siis sain Su kirja, mu kuldne noorik. Ja, nagu näed, vastan sellele küsimusele alles praegu, kus on juba möödas aasta, kogu aasta, ja on jälle talv. Ka täna, videvikul, mängisin hoovis väikse, kahvatuma Haraldiga. Praegu on ta juba oma voodikeses, 'sõimes', nagu ütleb, ja mina, viisakuseta inimene, algan seda kirja Sinule, teadmata, kas seda kunagi lõpetan.
Muidugi küsid, mis sunnib mind Sulle kirjutama nüüdki, kui ei vastand kohe või varsti pärast Su imelühikest kirja, mille sain mineval talvel, ühel videvikul? See uus küsimine on rohkem kui õigustatud, aga minul pole enese vabanduseks tuua midagi muud, kui nimetada järgmist veidrat asjaolu: Mul polnud aega vastamiseks, järelikult kirjavahe-
