Lehekülg:Hariduse sõnaraamat.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
4

Abd (Ar. k.), sulane. Abdallah, Jumala sulane.

Abd el Kader, kuulus Algeria arablaste würst, snd. 1807 Maskaras, wõitles 1832—47 südisti prantslaste wastu Algeria iseseiswuse eest, langes 1847 prantslaste kätte wangi, kust 1852 jälle wabaks lasti, sr. 1883 Damaskus’es.

Abd ul Afis, Türgi sultan, Mahmud II. teine poeg, snd. 1830, hakkas walitsema 1861, tõugati troonilt ja tapeti 1876.

Abd ul Hamid, 1) A. I., Türgi sultan, snd. 1725, walitses 1774—1789, tegi Venemaaga Kutschuk-Kainardshe rahu. 2) A. II., Türgi sultan, snd. 1842, walitseb 1876 saadik, pidas Wenemaaga 1877—78 õnnetut sõda.

Abd ul Medschid, Türgi sultan, snd. 1823, hakkas walitsema 1839, pidas Wenemaaga 1853—56 Krimmi sõda, suri 1861.

Abd ur Rahman, 1) Kordowa kalifiriigi põhjendaja, walitses 756—788. 2) Afghanistani emir, snd. 1830, walitseb 1880 saadik.

Abegg, Julius Friedrich Heinrich (1796—1868), Saksa õiguseteadlane, oli kaelakohtu- ehk kriminal-õiguse professor Königsberg’is ja Breslau’s. Kirjutas „Lehrbuch des Kriminalprocesses“ ja „Lehrbuch der Strafrechtswissenschaft“.

Abel, 1) Niels Henrik, Norra arwuteadlane snd. 1802 Findö’s, sr. 1829 Kristianias. Tema nime järele kutsutakse kõrgemas arwuteaduses üht jagu funktionisid Abeli funktionideks; 2) Peeter, Eesti kooliõpetaja ja muusikamees, snd. 1847 Kanepi kihelkonnas Kooraste wallas, käis 1865—68 Walga kihelkonna-kooliõpetajate seminaris, oli 1868—1900 Kanepis, Paistus, Tartus ja Wõrus kooliõpetajana tegew, andis 1869 „Laulu pärlid“ ja ühes Dr. M. Weskega „Laulukogu 1880-ma jubeli aasta mälestuseks“ wälja.

Abelard (l. abelaar), Pierre, Prantsuse mõttetark, snd. 1079; kiusati wabameelsete mõtete pärast taga. Oma kirglise, kuid õnnetu armastuse pärast sai ta palju kannatada. Suri 1142 Paraklet nimelises kloostris, mille ta ise oli asutanud.

Aberdeen (l. ebrdiin), krahwikond Schotimaal, 5101 rkm. suur, 282,000 in. Päälinn: Aberdeen, Dee jõe suus, 153,000 el.; sadam; ülikool, mis 1494 põhjendatud.

Aberration (Lad. k. „kõrwale kaldumine, eksiteele sattumine“). Walguse aberration, täheteaduseline nähtus, mis selles seisab, et meie taewatähti mitte karwapäält sääl kohal ei näe, kus need tõepoolest on. See nähtus tuleb maakera ja tähtede walguse-kiirte liikumisest ühel ja samal ajal. A-i leidis Inglise täheteadlane Bradley 1727 üles.

Abessinia (Habesh, muistne Ethiopia), riik Ida-Afrikas, 540,000 rkm. suur, umbes 5 milj. in. — A. on wäga mägine. Jõed: Abai, Atbara ja Harash. Järwed: Tana- ja Ashangijärw. Kliima on orgudes soe,