Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


sellepärast tarwiliseks ütelda, et teie mitte ei arwaks, et meie midagi sellest ei tea, mis teie arwamise järele warjatud saladus on. Käige meid sagedamalt niisuguseid teesid mööda waatamas, mis teie armastus teile on juhatanud, sest see on ikka hea, kui rikaste kuningate armu otsitakse, kes siis, kui neid weikese kingituse läbi heldeks tehakse, ikka rikkamalt tasuwad. Mõnda muud laseme teile teie saadikute läbi suusõnal kätte wiia, kellega meie teile ka oleme saatnud, mis teile armas peab olema.“

Nõnda kirjutas Hommiku Gootide kuningas ja Rooma keiser Theodorich meie Eestlastele. Wistist oli see, mis neile armas pidi olema, kuldraha — kuninglik auu kingitus. See ajaloolik dokument tõendab, et Eestlased sel ajal mitte ilma tähtsuseta rahwas ei olnud; Nad segasiwad endid suurte politika asjade sekka, tegiwad sõbrust kõige wägewamate walitsejatega — isegi kaugel Italias. Kes teab, mis meie siis kõik kuulda saaksime, kui niisuguseid kirjalisi tunnistusi neist rohkem järele oleks jäänud. Kuida wiisi Rooma keisril Eesti saadikutega wõimalik oli kõneleda, kas need Ladina ehk Gooti keelt mõistsiwad, wõi osati kuninga majas Eesti keelt, seda ei ole kuskil ära seletatud. Ladina keeles ühes antud kirja järele oleksiwad nad Ladina keelt pidanud mõistma. Wõimalikum on, et Theodorichi lähemad ammetnikud Eesti keelt oskasiwad, sest Rooma keisrid wõtsiwad hea meelega oma ülemad ametnikud Skiiti (Tschudi, Eesti) ja Germani rahwa seast, kelle kätte nad suuremad ja tähtsamad toimetused usaldasiwad, kui oma meeste kätte 73). Rooma keiser Caracalla kogus niisuguseid mehi oma ümber, mitte üksi