Ugaunia rahwas kutsus Sakslased appi ja läks Lätlastele kätte maksma. Kõik, mis ette tuli, riisuti ära ja üks mees Wardeke põletati elusalt ära. Thalibaldi kants Beewer piirati ümber ning sõditi terwe päew walli tagast Lätlastega. Lätlaste preester mängis linna walli peal kannelt ja laulis seal juures waimulisi laulusid. Seda laulmist ja mängimist jäiwad Eestlased suure imeks panemisega kuulatama, unustasiwad wihawaenu ja kättemaksmise ning läksiwad koju tagasi. Lätlased saatsiwad aga läbi ööd saadikuid Wõnnu linna ordumeistrit Winno appi Eestlasi tagaajama. Teisel hommikul tuli Winno oma meestega Beeweri kantsi alla ning läks Lätlastega Eestlasi taga ajama, aga ei saanud neid enam nähagi. Siis kutsusiwad Beeweri Lätlased ka weel kõik teised omaksed kokku ning läksiwad otse teed Sakalasse, kus nad mehed, naised ja lapsed, keda kodust leidsiwad, armuta maha lõiwad, kolm sada ülemat meest ära tapsiwad, majad maha põletasiwad, wara, weised, hobused ära riisusiwad ja tüdrukud wangi wiisiwad. Kui nende käed tapmisest ära oliwad wäsinud, siis pöörsiwad nad koju tagasi, jagasiwad oma saagi Rüütli wendadega ning kiitsiwad suure rõemuga Jumalat, kes paganatele nii hirmust otsa saatnud. Eestlased leinasiwad langenud omakseid kaebtuste ja joogipidudega taga ning põletasiwad nende surnukehad ära. Läti wanem Russin aga kiitles: „Minu lapselapsed saawad seda oma lastele kolmandama ja neljandama põlweni jutustama, mis Russin kõige kõrgema abiga Sakalaste surnukehadele teinnd.“
Piiskop Albert ei olnud sel korral ise Liiwimaal. Tema wend Hermann kartis, et Eestlased nüüd wistist
