Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/169

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


kiriku juurde, mille preester ajaraamatute kirjutaja Läti Hindrik oli, süütasiwad ta põlema, häwitasiwad kõik ära, mis preestri oma oli, lõiwad inimesed maha, wõtsiwad naised, tüdrukud ja poisid wangi ning tuliwad siis suure saagiga koju tagasi. Oliwad nemad waewalt ära läinud, siis tuliwad Rotalialased ja teise ranna-Eestlased kolme wäega Liiwlaste peale, nõnda et neil ööd ega päewa rahu ei olnud. Kes oma elu tahtis hoida, see põgenes suurte metsade sisse, soode ehk järwede taha. Teised langesiwad Eestlaste sõjakirweste alla ehk saiwad nende orjadeks. Sakslased ja Ugaunialased nuhtlesiwad niisama Lätlasi. Saarlased tuliwad oma sõjalaewadega mööda Koiwa jõge Kaupo kantsi alla ja riisusiwad ta terwe kihelkonna Kubeseele paljaks. Põgenejad läksiwad Riiga abi otsima, aga Sakslased ei tulnud appi. Nad kartsiwad Riia kallale tikkumist, ega julgenud sellepärast oma wäge laiali saata. Alles siis weel kui piiskop 1211 paawsti juures oli käinud ning Saksamaalt jälle suure hulga ristisõitjaid ja kolm piiskoppi ning palju teisi suurtsugu mehi ühes Liiwimaale oli toonud, mindi Eestlasi Läti ja Liiwimaalt ära hirmutama.


77. Eestlaste õnnetus Ümera jõel.

Eestlased on aga terwe maa wanemad kokku ajanud. Saarlased, Tallinnlased, Rotaliamehed ja teised läksiwad mitme tuhande ratsa, jala ja laewa mehega Toreidasse Kaupo kantsi alla ning piirasiwad selle ümber. Kantsis oliwad ristiinimesed ja amukütid Riiast, kes wapraste wastu paniwad. Eestlased riisusiwad maal ümber, põletasiwad kirikud maha, wõtsi-