Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/175

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


mas olla. See sõnum ärritas Liiwlased nii wihaseks, et nad piiskopi meeste peale tormasiwad, nad kantsi wedasiwad ja seal neid peksiwad. Piiskop ise peasis weel Läti Hindriku palwete peale lahti. Wiimaks lasksiwad nad wangid ometi jälle priiks ning piiskop läks nendega Riiga tagasi, ilma et midagi ära oleks õiendanud.

Riias kogus piiskop kõik ristisõitjad, rüütlid, oma sulased ja truuwiks jäänud Liiwlased kokku ning läks nendega mässajate Liiwlaste wastu, kes Dabreli kantsi oliwad warjule läinud. Siin wõeti nõuks oma priiuse eest surmani wõidelda. Sõda kestis mitu päewa. Sakslased lõhkusiwad oma kiwiwiskamise masinatega walli tükati ära ja surmasiwad inimesi ja elajaid kantsi sees, ning ehitasiwad omale warju torni walli ette. Esimese lükkas tuul öösel ümber; ehitati teine kindlam warsti asemele. Walli alust õõnistati ööd ja päewa, kuni kõrge müür maha ähwardas kukkuda. Seda nähes, et wall juba wajuma hakkas, ehmatasiwad Liiwlased wäga ära ja saatsiwad wanema Aatso piiskopilt rahu paluma. Piiskop laseb oma lipu kantsi kanda, kus mõned ta maha wiskawad, mõned üles tõstawad. Seda nähes käsib piiskop Aatso wiskemasina külge siduda ning sõda algab uuesti. Teist korda paluwad kantsis olewad Liiwlased rahu ning lubawad nüüd ristiusku wastu wõtta ning Sakslaste alla heita. Piiskop nõuab neilt sada ooseringi ehk 50 marka hõbedat kahju tasumiseks ja kõik riisutud wara, rüütlite hobused ja sõjariistad, mis nad neilt ära wõitnud, tagasi. Uued saadikud saadeti Riiga piiskopi järele. Need palusiwad wäga, nõutawat maksu