Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/178

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


sõja läbi kinni saaksiwad hoitud ning mitte Riia linnale appi ei saaks minna.

Ühel ajal läksiwad kõik kolm sõjawäge kodust wälja. Saarlased purjetasiwad otse Riia alla. Düüna jõe suhu lasti weiksed laewad ja suured puu kastid kiwidega jõe põhja, et laewa teed kinni panna. Siis läksiwad nad mõne laewaga Riia alla, kus piiskop oma mehed neile wastu saatis. Liiwlased taganesiwad nende eest omaste juurde Düüna jõe suhu ja kogusiwad endid teise kaldasse. Enne kui lahing algas, nähti merelt kaks laewa tulewat. Need oliwad Saksamaalt tulewate ristisõitjate laewad, kellega piiskopi wennad Rotmar ja Dietrich ning Oldenburgi krahw Burchard Riiga tuliwad. Sakslased andsiwad enestest lippude läbi märku, Liiwlased ei näinud tulejaid enne kui, nad juba neile selja taha oliwad saanud. Siis põgenesiwad nad oma laewade peale ning läksiwad oma teed. Wee woole ja kanged lainete löögid lõhkusiwad jõe põhja pantud puuwärgid warsti ära, et Sakslaste laewad jälle läbi peasesiwad jõkke ja merde.

Selsamal ajal oliwad Rotalialased Metsapoole maakonnas ja Sakalased Ugaunialastega Lätimaal rööwimas ja riisumas. Metsapoole rahwas oli nende tulekust teatust saanud ning eest ära kantsidesse läinud. Sakalased saiwad Läti wanema Talibaldi, metsast kätte ning piinasiwad teda niisama hirmsaste, nagu tema pojad enne seda Eestlasi Rotalias, ning sundisiwad teda oma raha neile kätte andma. Ta andis neile ka 50 ooseringi, s. o. 25 marka wõi naela hõbedat, aga siis ei juhatanud ta neile enam midagi, waid laskis enese surnuks piinata. — Sõnum Saarlaste