Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/183

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ning sõjasaagiga ühes ära wiidi. Sõjasaagi seas oli palju elajaid, iseäranis arwamata palju lambaid. Eestlased tahtsiwad neile suure sõjawäega järele ajada ning rööwitud saaki tagasi wõtta, aga et see jumalate nõuu ei olnnd, siis lasksiwad nad wõitjad rahuga minna.

Ristiusu wastuwõtmise pärast sattusiwad waesed Eestlased kahe tule wahele. Ühelt poolt pigistasiwad neid Sakslased ja teiselt poolt tõusiwad nüüd ka Wenelased nende wastu üles. Nemad nägiwad ära, et ristiusu wäljalaotamise läbi Sakslaste wõim maal suurel wiisil kasus, mis neile sugugi armas ei olnud. Sellepärast tuleb Pihlwa kuningas 1216 Ugaunialasi selle eest karistama, et nad Sakslaste käest ristiusku wastu wõtnud. Ugaunialased palusiwad nüüd Sakslastelt abi, kes siis appi lubasiwad tulla, kui palujad tõotawad nendega ühes elada ja surra. Selle aja sees aga riisusiwad Wenelased maa paljaks, põletasiwad külad maha, tapsiwad inimesed ära ning wiisiwad naised ja lapsed wangi. Alles teise palwe peale tuliwad Sakslased Ugauniasse ja hakkasiwad Eestlastega ühes Otepea linna Wenelaste kui ka teiste Eestlaste wastu, kes weel ristimata ja ära wõitmata oliwad, kindlaks tegema.

Ugaunialased, kes Wenelastele nende riisumisi kätte maksmata ei tahtnud jätta, läksiwad Sakslastega ühes Wenelaste peale, kes nende tulekust midagi ei teadnud ning kolmekuninga päewa pidu (1217) pidasiwad. Üle maa endid laiali laotades riisusiwad nad külad paljaks ning tuliwad suure waraga, elajatega ja naiste ning lastega omale maale tagasi.