Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/188

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


3 päewa pärast tuliwad Wenelased neile Liiwimaale järele, riisusiwad Läti külad Ümera jõe ääres paljaks ning põletasiwad nende kirikud ära, süütasiwad walmis wilja rõugud põllu peal põlema ja wedasiwad naised ja lapsed Idumaalt ja Liiwimaalt wangi ning tapsiwad kõik mehed ära. Siis piirasiwad nad Wõnnu kantsi ümber. Ordu meister Wolkiin tuli oma wäega Wõnnu linnale appi. Kui Wenelased nägiwad, et midagi ära ei jõudnud wõita, läksiwad nad koju tagasi. Wahe ajal oliwad aga Littawid Pihkwas käinud ja ta tükati lagedaks riisunud. Ka Lätlased läksiwad nüüd Wenemaale riisuma ja tehtud kurja kätte maksma. Saarlased, kes kuulda oliwad, saanud, et Wenelased kohe tagasi löödud, purjutasid oma laewadega Düüna jõkke, riisusiwad seal saarte pealt palju elajaid ühes ning wõtsiwad ühe waga mehe wangi, keda nad pärast ära tapsiwad. — Pihkwast tuliwad nüüd saadikud Liiwimaale rahu otsima. See oli Sakslastele wäga soowitaw. Nüüd wõisiwad nad terwe jõuga Eestlaste peale minna. Paastu hakatusel läks ordumeister ristisõitjatega, orduwendadega, Liiwlaste ja Lätlastega mere jääd mööda Soontaganasse ning siit edasi Tallinna maale. Kange külm wõttis palju sõjamehi ära. Jälle seadisiwad Sakslased endid keskele, Lätlased paremale ja Liiwlased pahemale käele. Liiwlased aga läksiwad neist ette ja kõndisiwad keskmist teed Sakslaste ees. Kui nad wara hommiku ühe küla leidsiwad, laskis nende wanem Wesike ta põlema panna, et tule juures endid wähe soojendada. Kui Sakslased põlewa küla eest leidsiwad, arwasiwad nad, et teejuht neid eksiteed wiinud, ning tapsiwad ta ära. Nüüd algas