Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/192

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Daanimaale ja andis Eesti ja Liiwimaa selle tingimisega kuninga Waldeman kätte: „Kui Riia linn, Liiwimaa isandad ja Liiwlased ja Lätlased selleks oma luba annawad.“ Muidugi oli see paljas sõna kõlin, sest mis oli Liiwlastel ja Lätlastel kui orjadel lubada!


88. Sõjad Daanlastega.

Wahe ajal kestsiwad sõjad ja rööwikäigud Eestlaste wastu ikka wahet pidamata edasi! Sakslased Lätlaste ja Liiwlastega käisiwad järwa ja Wirumaal riisumas ja põletamas, kus juures ära wõidetud Ugaunlased ja Sakalased neid pidiwad aitama. Muidugi läks kõik usu rehnungi peale. Wirumaa wanemad Tabeliin ja Kirjawan lasksiwad endid wiimaks ka ristida. Sellegi pärast kestsiwad riisumised ja põletamised ikka edasi, sest et Eestlased, nii pea kui mahti saiwad, jälle wõerast iket ja usku maha püüdsiwad raputada. Harjulased peitsiwad endid waenlaste eest kes ikka ilma teadmata maale tuliwad, maa alustesse koobastesse. Waenlased leidsiwad koopad üles, tegiwad tuld suu peale ette ja suitsutasiwad seal ööd ja päewad läbi, kuni õnntumad peitjad palawuse ja suitsu kätte ära lämbusiwad. Ligi tuhat inimest, mehi ja naisi, on sel wiisil otsa saanud. Keda weel elusalt wälja kisti, tapeti sealsamas ära. Preestrid käisiwad nüüd külast külasse ja perest peresse ning ristisiwad neid, kes lõpmata sõdadest weel järele jäänud. Hiied, pagana jumalate teenistuse paigad, häwitati ära, jumalate kujud raiuti katki ja kõiki, mis ebajumalaid ja nende teenistust