Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/202

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


õõnsaks kaewama. Töö kestab ööd ja päewad läbi. Ühed kaewawad, teised kannawad mulda ära. Juba langeb tükk müüri maha. Weel kord saadetakse Wiatschkole sõnum, et talle mingid kahju ei tehta, kui ta Eestlaste eest ei sõdiks, waid omastega kantsist wälja tuleks ning ära läheks. Wiatschko ootas Nowgorodlaste poolt abi ja ei wõtnud Sakslaste nõuu kuulda. Üks trobikond Wenelasi oli küll maal rööwimas olnud ja Tartu tahtnud tulla, aga kui nad linna ümber piiratud nägiwad olema, läksiwad nad jälle oma teed. Sõda algas uuesti. Alt wisatakse partellidega tulist rauda ja kateldega tuld kantsi, ühed lõhuwad walli maha, teised kannawad puid hunnikusse ja süütawad põlema, kolmandad lasewad noolidega. Nõnda kestab see edasi ilma wastupidamata ööd ja päewad läbi. Niisama wapraste sõditakse kantsist ülewelt. Sakslaste laagrist lastakse öösel laulusid ja mängusid kõlada, et selleläbi oma julgust näidata. Neile wastatakse kantsist mõõkade ja kilpide paugutamise ja sõjasarwe puhumisega, et ka seal julgus kadunud ei ole. Sõja lõpmist ei ole weel lootagi. Seal annab üks ristisõitja piiskopi sõjawäes nõuu, kantsi peale tormi jooksta ning esimesele, kes walli peale jõuab, kõige rohkem ja kõige paremat saaki lubada, mis linnast leitakse. See nõuu oli kõikide meele pärast, kõik tegiwad püha neitsile ühe tõotuse ning teisel päewal keskhommiku järele algas üleüldine tormijooksmine. Waenlaste õnneks oliwad Eestlased ise wallimüüri sisse öösi suure augu teinud, kust nad walli ligidale aetud puutorni peale tuld kärutasiwad ning teda sellwiisil põlema katsusiwad panna. Aga raudriide kandjad pildu-