Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/203

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


siwad tule laiali ning kustutasiwad ta ära. Kantsi oli suur tuli üles tehtud ning wahet pidamata loobiti uut tuld torni peale. Sõda läks ikka kibedamaks. Piiskopi wend Johann ronis torni pealt, redelit mööda walli peale nmg tema järele teised orduwennad. Liiwlased ja Lätlased tungisiwad läbi walli augu kantsi. Uus meeleäraheitlik wõitlus algab. Ikka rohkem waenlasi tungib kantsi. Kõik löödakse maha, kes ette juhtuwad, on need meeste ehk naisterahwad. Ligi 1000 meest kantsis on juba langenud. Ülejäänud katsuwad põgeneda. Wallikraawi sild on ära põlenud, waenlased wäljas ümberringi, peasemine igapidi wõimata. Wiatschko oma meestega põgenes kantsi sisemistesse ruumidesse. Aga kaua ei jõudnud ta sealtki wastu panna. Kui wiimaks hirmus werewalamine lõppis, oli üks ainus mees eeel elama jäänud. See oli Susdali würsti wasall, kes eluga ära minna lasti, et ta Wiatschko saatusest Nowgorodisse sõnumit wõiks wiia. Juba Pihkwas sai õnnetuse sõnumik Jaroslawiga kokku, kes praegu suure sõjawäega Tartule appi oli tulemas. Kui ta Wiatschko otsa kuulis, pööris ta kurwalt oma meestega Nowgorodisse tagasi.

Sakslaste wõit oli täieline ja rõõm otsata. Kõik wastased, kes pea terwelt maalt Tartusse kokku oliwad tulnud, et sest ainsast kantsist, mis weel rahwa käes oli, nende wastu sõdida, nüüd wiimaseni meheni oma were sees lamesiwad. Trummid, wiled ja mänguriistad paukusiwad rõõmupiduks, kiidulaulud kõlasiwad kõige kõrgemale tänuks, rõõmu pärast hõisati wara jagades — ühe waese rahwa haual. See oli tema wabaduse matus!