Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


iga kihlweo juures 73). Igal pool on tema naerualune 74). Huntisid ja müristamist kardab ta surma wääriliselt 75), kuke laul ehmatab ta iga ettewõtte 76) juurest tagasi ning hõbekuul wõib ta maha lasta. Ristiusuga on temast kurat ning tema elukohast põrgu saanud. Inimesi omale saada, oli ta pea toimetus. Kõige paremine läks see tal korda ahnete juures, kelledele ta niipalju wara andis kui need aga tahtsiwad, mille eest nad aga oma hinge pärast surma temale pidiwad lubama. Seda kaupa pidiwad nad omalt poolt nimetse sõrme seest antud kolme tilga werega kinnitama 77). Eksinud inimestelt katsus ta wälja wiimise palgaks nende lapsi omale saada 78), astus hingede eest ka heameelega inimeste teenistusesse 79) ning wahetas ristimata lapsed oma laste wastu ümber 80).


22. Maailma loomine.

Ülemad jumalad elasiwad kaljuwallas. Wana isa nimetas neid oma lasteks ja nad elasiwad kui wennad. Seal wõttis Wanaisa nõuuks ilma luua, ja enne kui lapsed magamast üles ärkasiwad, oli ilm juba walmis 81). Nüüd heitis loomise tööst wäsinud wanake puhkama. Selle aja sees wõttis Ilmarine tüki kõigeparemat terast 82) ja tagus sellest taewa wõlwi, laotas ta üle maa ning kinnitas hõbedast tähed ja kuu sinna külge. Siis tõi ta Wanaisa eeskojast walgustaja ja pani selle sel wiisil taewa lae külge et ta seal ise üles ja alla … käib. Wanemuine tuli rõõmu pärast oma kandliga maa peale laulma ja mängima. Kõik laululinnud käisiwad ta jälgil, ja kuhu ta jalg