Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/24

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
24
LEO TOLSTOI


oma kohuseks seda seisukorda edendada. Eesmärgiks oli ennast ikka enam ja enam nendest piinlikkudest asjadest vabastada ja neile kahjutuse ning viisakuse iseloomu anda; ja ta lähenes oma eesmärgile selle läbi, et ta ikka vähem ja vähem aega perekonnas mööda saatis, ja kuigi ta sunnitud oli seda tegema, siis kindlustas ta oma seisukorda kõrvaliste inimeste juuresolekuga. Pääasjaks jäi aga see, et Ivan Iljitschil oli teenistus. Terve eluhuvitus keskenes tal teenistuseilmas. Ja see huvitus võttis ta üle täiesti võimuse. Oma võimu teadvus, võimalus iga inimest hävitada, keda ta hävitada tahab, ka välimine tähtsus kohtukotta astudes või alamatega kokku puutudes, hää edasijõudmine alamate kui ka ülemate silmas ja mis pääasi meisterlik asjaajamine, mida ta ise tundis, — see kõik rõõmustas teda ja sai ühes kaaslaste jutuvestmisega, lõunasöökidega ja kaardimänguga elusisuks. Seega läks Ivan Iljitschi elu nõnda, nagu ta tema enese arvates minema pidi: mõnusalt ja viisakalt.

Nõnda elas ta veel seitse aastat. Vanem tütar sai juba kuueteistkümne aastaseks; veel suri üks laps ära ja järele jäi poiss, kes gümnasiumis õppis ja tüliõunaks oli. Ivan Iljitsch tahtis ta õiguseteadusekooli panna, aga Praskovja Feodorovna pani ta kiuste gümnasiumi. Tütar õppis kodus hästi ja kasvas ilusasti, ka poiss ei õppinud halvasti.


III.

Nõnda läks Ivan Iljitschi elu seitseteistkümmend aastat pärast naisevõtmist. Ta oli juba prokuröriks, kes mõnda kohavahetust vastu ei võtnud, sest et ta paremat silmapilku ootas, kui korraga midagi niisu-