Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/5

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
5

Pääle kavatsuste, mis see surm igaühe pääs tekitas koha vahetuste ja võimalikkude muutuste kohta, ei olnud surmal enesel, nagu ikka, tuttavate kohta, kes temast kuulsivad, muud mõju, kui et igaüks rõõmustas: suri tema, mitte mina.

„Ennäe! tema suri, aga mina mitte,“ mõtles või tundis igaüks. Lähedad tuttavad aga, nõnda nimetatud Ivan Iljitschi sõbrad, mõtlesivad tahtmata selle pääle, et neil nüüd vaja on väga igavaid viisakusekohustusi täita, kuna nad ju hingepalvele ja kaastundmuse-külaskäigule kadunu abikaasa juurde peavad ilmuma.

Kõige lähedamal kadunule seisivad Feodor Vassiljevitsch ja Peeter Ivanovitsch.

Peeter Ivanovitsch oli kadunuga üheskoos õiguseteadusekoolis käinud ja tundis ennast temale tänu võlgnevat.

Pärast seda, kui ta lõunalaual naisele Ivan Iljitschi surmast ja võimalusest, et naisevend nüüd ehk siia ringkonda asetatakse, oli rääkinud, pani Peeter Ivanovitsch sabakuue selga, ja ilma et ta puhkama oleks heitnud, sõitis ta Ivan Iljitschi juurde.

Ivan Iljitschi korteri trepi ees seisis tõld ja kaks voorimeest. All, eestoas, riidenagi juures seina najal, seisis sammetine kirstukaan, topsidega ja puhastatud kuldpaelaga. Kaks mustas ülikonnas daami võtsivad kasukaid seljast. Üks oli tuttav, Ivan Iljitschi õde, teine tundmata. Peeter Ivanovitschi kaaslane, Schvartz, tuli ülevalt alla ja kui ta kõrgemal astmel olles sisseastujat tähele pani, jäi ta seisatama ja pilgutas silma, nagu tahaks ta ütelda: „Ivan Iljitsch on halvasti asja korraldanud, ikka oleme meie kahekesi.“