parem, kui Gerassim tema jalgu hoidis. Nii pea kui ta nad alla laskis, näis tal halvem olevat.
„Gerassim,“ ütles Ivan Iljitsch, „oled sa praegu ametis?“
„Ei sugugi,“ vastas Gerassim.
„Mis sul veel vaja on teha?“
„Mis mul ikka teha on? Kõik on juba tehtud, ainult puid on veel vaja homseks lõhkuda.“
„Hoia siis mu jalad nõnda kõrgemal ... võid sa?“
„Miks mitte.“ Gerassim tõstis jalad üles ja Ivan Iljitschile näis, nagu ei tunneks ta sarnases olekus sugugi valu.
„Aga kuidas puudega saab?“
„Rahustage endid. Küllap jõuame.“
Ivan Iljitsch käskis Gerassimi istuda ja ajas temaga juttu. Ja imelik! Talle näis, nagu oleks tal parem, kui Gerassim ta jalgu hoiab.
Sellest ajast saadik hakkas Ivan Iljitsch ajuti Gerassimi kutsuma ja pani teda oma jalgu õlgadel hoidma ning ta armastas temaga rääkida. Gerassim tegi seda kergelt, himuga, lihtsalt ja hääsüdamliselt ja Ivan Iljitsch sai sellest liigutatud. Kõigi teiste inimeste tervis, jõud ja elavus haavasivad Ivan Iljitschi, ainult Gerassimi jõud ja elavus ei kurvastanud teda mitte, vaid rahustas.
Ivan Iljitschi pääpiin oli vale, — see ei tea mispärast kõigi poolt vastuvõetud vale, et tema on ainult haige, aga mitte suremas, ja et tema peab ainult rahulik olema ja arstima ning siis tuleb asjast midagi hääd välja. Ja teda piinas see vale, piinas see, et ei tahetud seda olevaks tunnistada, mida kõik teadsivad ja mida ka tema teadis, vaid katsivad teda
