Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
6
LEO TOLSTOI

Inglise palghabemega ehitud Schvartzi nägu ja kõhn kuju omandas sabakuues, nagu ikka, toreda pühalikkusse ja sel pühalikkusel, mis Schvartzi naljakale iseloomule ikka vastu rääkis, oli praegusel silmapilgul iseäralik maik. Nõnda mõtles Peeter Ivanovitsch.

Peeter Ivanovitsch laskis daamid ees minna ja astus nende järele trepile. Schvartz ei hakanud alla tulema, vaid jäi üleval seisma. Peeter Ivanovitsch arvas mõistvat, miks ta nõnda tegi: ta tahtis nähtavasti kokku rääkida, kus kohal täna vinti mängida. Naisterahvad Iäksivad mööda treppi lese eluruumi, aga Schvartz näitas Peeter Ivanovitschile kulmude liigutusega, tõsiselt kokkusurutud ja valjuil huulil ning naljataval pilgul, paremale poole, kus surnukamber oli.

Peeter Ivanovitsch astus sisse, ja nagu see ikka on, asus temasse kahtlus, mis ta küll peab tegema. Ühte teadis ta — risti ette löömine ei tee sarnasel korral kunagi halba. Kas ta aga selle juures ka kumardama peab, selles polnud ta täiesti kindel ja nõnda valis ta kesktee: tuppa astudes hakkas ta risti ette lööma ja pisut nagu kumardama. Niipalju kui pää ja käte liigutamine temale mahti andis, püüdis ta silmi lasta toas ümber käia. Kaks noortmeest, nähtavasti onupojad, üks gümnasiumiõpilane, tulivad risti ette lüües toast välja. Keegi vanaeit seisis liikumata paigal. Ja imelikult kõrgendatud kulmudega daam rääkis talle midagi sosinal. Musta kuube kandev köster, kräbe ja julge, luges midagi valjult niisugusel toonil, mis täielise kokkukõla sünnitas; puhvetipidaja lihtmehike Gerassim astus kergel sammul Peeter Ivanovitschi ees tuppa ja riputas midagi