Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
70
LEO TOLSTOI

X.

Läks veel kaks nädalat mööda. Ivan Iljitsch ei tõusnud sohvalt enam üles. Ta ei tahtnud asemel lamada, vaid lamas sohval. Ja üksipäinis, enamasti silmad seina pool, kannatas ta oma selgitamata piina ning üksinda mõtles ta oma selgitamata mõtet. „Mis see on? Kas tõesti surm?“ Ja sisemine hääl vastas: „Jah, tõsi.“ „Mispärast see piin?“ Ja hääl vastas: „Niisama, ei millegi pärast.“ Edasi ja pääle selle polnud midagi.

Haiguse hakatusest saadik, sellest silmapilgust pääle, kus Ivan Iljitsch esimest korda arsti juurde sõitis, jagunes ta elu kahte lahkuminevasse meeleolusse, mis vaheldusivad: kord oli meeleheitmine ja hirmsa, arusaamata surma ootamine, sestsamast — lootus ja huvituserikas vaatlemine, kuidas keha töötab; kord oli silmade ees neer või soolikas, mis ajutiseks oma kohustetäitmisest kõrvale oli kaldunud, sestsamast — ainult mõistmata kole surm, millest kuidagi päästa ei saa.

Need kaks meeleolu vaheldusivad haiguse algusest saadik; aga mida kaugemale läks haigus, seda kahtlasemaks ja fantastilikumaks muutusivad kavatsused neeru üle ning tõelikuma kuju omandas teadmine lähenevast surmast.

Et igasugust lootusevõimalust purustada, pruukis tal ainult meelde tuletada, missugune ta alles kolm kuud tagasi oli ja missugune ta nüüd on ja kuidas ta vääramata mäest alla libiseb.

Viimasel ajal, selles üksinduses, milles ta sohval lamades, silmad seina poole, viibis, selles üksin-